India RV pärast II MS
Vastavalt India sõltumatuse aktile (1947) jäi vürstiriikide staatuse küsimus vastava riigi
valitseja otsustada. Enamus India vürste (Indian Princes) langetas otsuse kiiresti ja India
kasuks, osa ka Pakistani kasuks. Esines aga ka tõrkeid, eelkõige seal, kus valitsev eliit ja
rahvamasside enamus olid erinevat usku. Kõige teravamaks kujunes olukord Kashmiris, mille
hinduistist valitseja maharadza Hari Singh kõhkles mitu kuud, soovides (India diplomaadi J.
N. Dixiti arvates suurushulluse sunnil) selles strateegiliselt ülitähtsas regioonis välja
kuulutada omaette monarhiat. See oli utoopiline plaan. Tema kõhklustele tegi sunnitud lõpu
Pakistani hõimude sissetung oktoobris 1947, mis viis ta otsusele ühineda Indiaga, kuigi valdav
osa Kashmiri elanikest olid muslimid.
Oma pika ajaloo jooksul on Kashmir, mille nimi arvatakse tulenevat müütilise
mõttetarga Kashyapa nimest, olnud seotud hindude, budistide, sikhide ja muslimite ning
annaabi.ee 
