Inimese evolutsiooni vanad ja uued probleemid
toimuma 25...30 mln. aastat tagasi (Heberer, 1972).
Nende seisukohtadega on teravas vastuolus hominiidide divergeerumisaegade
hinnangud, mis on saadud evolutsiooni molekulaarkella printsiibist lähtudes. See
printsiip toetub paljukordselt kontrollitud andmetele, et nukleiinhapete ja valkude
primaarstruktuuri evolutsioonilise muutumise keskmised kiirused on suhteliselt
konstantsed ajas ja erinevates fülogeneesiharudes. Molekulaarkella alusel arvutatud
selgroogsete taksonite divergeerumisajad on heas kooskõlas paleontoloogiliste
andmetega, kuid erandiks on hominoidid; viimaste geneetilised erinevused näitavad
hoopis lühemaid divergeerumisaegu (C. H. Langley, W. M. Fitch, 1974). Ameerika
paleoantropoloogid eesotsas V. Sarich'iga (1976), kes tegelesid primaatide
molekulaargeneetiliste võrdlustega, asusid seisukohale, et kõrgemate primaatide
paleontoloogilise andmestiku interpretatsioon on ekslik ja et tegelikult lahknesid
hominiidid pongiidide eellastest alles 6...4 mln
annaabi.ee 
