"divergeerumisaegu" - 1 õppematerjal

Inimese evolutsiooni vanad ja uued probleemid

See printsiip toetub paljukordselt kontrollitud andmetele, et nukleiinhapete ja valkude primaarstruktuuri evolutsioonilise muutumise keskmised kiirused on suhteliselt konstantsed ajas ja erinevates fülogeneesiharudes. Molekulaarkella alusel arvutatud selgroogsete taksonite divergeerumisajad on heas kooskõlas paleontoloogiliste andmetega, kuid erandiks on hominoidid; viimaste geneetilised erinevused näitavad hoopis lühemaid divergeerumisaegu (C. H. Langley, W. M. Fitch, 1974). Ameerika paleoantropoloogid eesotsas V. Sarich'iga (1976), kes tegelesid primaatide molekulaargeneetiliste võrdlustega, asusid seisukohale, et kõrgemate primaatide paleontoloogilise andmestiku interpretatsioon on ekslik ja et tegelikult lahknesid hominiidid pongiidide eellastest alles 6...4 mln. aastat tagasi. Osa teisi teadlasi aga, nt. biokeemik M. Goodman (1976), usaldavad rohkem