Inimese evolutsiooni vanad ja uued probleemid
aastatel enamik paleoantropolooge. Lähtudes sellest, hinnati hominiidide
evolutsiooniharu lahknemise ajaks pongiididest (drüopiteekustest) vahemikku
18...15 mln. aastat tagasi. Mõned teadlased, kes pooldasid hominiidide põlvnemise
protohominoidset hüpoteesi, tuletasid ramapiteekused seni tundmatutest
drüopiteekuse-eelsetest vormidest, mille divergeerumine pongiidide eellastest pidi
toimuma 25...30 mln. aastat tagasi (Heberer, 1972).
Nende seisukohtadega on teravas vastuolus hominiidide divergeerumisaegade
hinnangud, mis on saadud evolutsiooni molekulaarkella printsiibist lähtudes. See
printsiip toetub paljukordselt kontrollitud andmetele, et nukleiinhapete ja valkude
primaarstruktuuri evolutsioonilise muutumise keskmised kiirused on suhteliselt
konstantsed ajas ja erinevates fülogeneesiharudes. Molekulaarkella alusel arvutatud
selgroogsete taksonite divergeerumisajad on heas kooskõlas paleontoloogiliste
andmetega, kuid erandiks on hominoidid; viimaste geneetilised erinevused näitavad
annaabi.ee 
