"divenire" - 1 õppematerjal

Rein Rannapi ja keelpillikvarteti Prezioso kontsert

Esitusele tuli „Kolm allegooriat ajast ja igavikust”. See osa kontsertist oli minu vaieldamatu lemmik. Juba esimeste klahvipuudutuste ajal tundsin pisaraid silma valgumas. Terve loo ajal olin täielikult muusika hõlmas. Lookompositsoon oli minu jaoks paigas. Äärmine lihtsus, selgus ja vaikus valitsesid nii meloodias, harmoonias kui kui ka pala ülesehituses. Leidsin seda lugu kuulates sarnasusi oma lemmikpianisti Ludovico Einaudi lugudega „Divenire” ja „Nuvole Biance”. Minu arust oleks võinud antud pala jätta lõpulooks. See oleks olnud võimas mind meeldejääv kontserdi lõpp. Peale lühikest vaheaega tuli esitlusele „Kellapomm ja pommikell” (2008) või nagu Rein Rennap selle loo pealkirjaks ütles: „Pommikell ja kellapomm”. Eelneva looga võrreldes jäi see pala veidi lahjaks, kuid kõlas siiski väga võimsalt ja kaasahaaravalt. Terve loo vältel jälgisin klaverikaane peegelduselt, kuidas haamrid vastu keeli lõid