alasid. 13. juunil Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Merkulov esitas 17. juunil Beriale, Molotovile ja Stalinile aruande No2288/M. Selle kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, nendest 3173 arreteeriti ja 5978 saadeti asumisele.1 Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat andis instruktsioonid ja korraldused küüditamise läbiviimiseks. Eesti rahva küüditamist korraldas ja juhtis "troika" ehk kolmik, eesotsas Boris Kummiga. Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati 1940/1941 aasta talvel.2 14. juuni küüditamine tõi esimese suurema vapustuse. Peale deporteerimist jäid paljud talud tühjaks, kes varjas end kaugemal metsas, kes rukkipõllul, sest kardeti küüditamise kordumist. Eestis on säilinud 1941. aasta küüditatute nimekiri ainult Pärnumaalt ja Pärnust, sest
KÜÜDITAMISE MÄLESTUSED Minu heaks vestluskaaslaseks oli sel teemal mu vanavanaema Milvi – Õie (Pruul) Jürisaar sünniajaga 15. mai 1932. Praeguseks on ta vanuselt juba 82. aastane. Sõja ajal oli ta noor tüdruk, vaevu 8. aastane, elas ema, isa ja õe ja vendadega Torgu vallas Mäebe külas Lausi talus Sõrves. 1939. aastal tulid vene väed sisse, siis uut sõda ei olnud. 1940. aastal läks ta kool. Neil õpetaja oli ja sealt hakati ära viima inimesi, ning mu vanavanaema õpetaja viidi ära Kuressaare lossi keldrisse, nende kirikuõpetaja viidi ära ning nende vallavanem ja riigiametis olevad inimesed viidi kõik ära lossi keldrisse, need inimesed on sinna väikse linna peale maetud, mis seal Kuressaare lossi kraavi ääres on. 1940. aastal oli päris rahulik. 1941. aastal hakkas jälle sakslane peale tulema, hakkas jälle sõda. Siis mobiliseeriti kõik mehed ära, viidi kõik Venemaale. Inimesi küüdita...
annaabi.ee 
