SOOMUSRONGIDE TÄHTSUS VABADUSSÕJAS
20. veebruaril 1919. aastal koondati kõik
soomusrongid ja neid teenindavad remontrongid Soomusrongide Divisjoniks, mille koosseisu lülitati
ka soomusautode kolonn, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, soomusrongide
kuulipildujakursus ja mõned väiksemad allüksused. 10. märtsil 1919. aastal kinnitas sõjavägede
ülemjuhataja Johan Laidoner Soomusrongide Divisjoni ajutise koosseisu, kusjuures divisjoni ülem
sai diviisiülema õigused administratiiv- ja distsiplinaaralal. Operatiivselt allusid soomusrongid
jalaväediviisi ülematele, kelle vastutusalas nad parasjagu asusid. Pärast Karl Partsi haavatasaamist
23. jaanuaril 1919. aastal asus soomusrongide juhi kohuseid täitma kapten Anton Irv.
Soomusrongide Divisjoni staabi formeeris kapten Johannes Poopuu, Divisjoni adjutandiks määrati
alamleitnant Johannes Eisenberg ja varustusülemaks sõjaväeametnik Mihkel Piperal. Pärast Anton
Irve surma sai Soomusrongide Divisjoni ülemaks uuesti Karl Parts. 23