Üks osa uudishimust johtub tahtest kontrollida eluprotsesse ning kasutada loodusressursse. Paljudele küsimustele on leitud ka vastuseid ning see on tunduvalt parandanud meie elukvaliteeti. Inimest, kes tegeleb sügavamalt bioloogiliste probleemidega, nimetatakse bioloogiks. Kitsamas mõttes nimetatakse bioloogiaks mingi taime- või loomaliigi (-rühma) eluviisi. Valdkonnad Bioloogiasse kuulub hulk uurimisvaldkondi, mida sageli vaadeldakse ka omaette distsipliinidena. Nad uurivad elu eri tasandeid ja aspekte: · aatomite ja molekulide tasandit (molekulaarbioloogia, biokeemia, biofüüsika) · rakutasandit (rakubioloogia) · kudede ja elundite tasandit (füsioloogia, anatoomia ja histoloogia) · isendi arengut ehk ontogeneesi (arengubioloogia) · pärilikkust (geneetika) · käitumist (etoloogia) · kommunikatsiooni (zoosemiootika) · liikide põlvnemist (evolutsioonibioloogia, süstemaatika, fülogeenia)
teema ja probleem on kasvatusteaduslik?" Küsimus ise jaguneb kaheks: 1. Kas minu töö on lähtub kasvatuse ideest, so kas töö on kasvatusteaduslik? 2. Kas minu töö vastab teaduslikkuse kriteeriumidele, so kas töö on kasvatusteaduslik? Formaalseks orientiiriks esimesele küsimusele vastamisel on tänapäevane kasvatusteaduste süsteem, mis on esindatud väga erinevate kasvatusteaduslikeks või pedagoogilisteks nimetatavate distsipliinidena ja mida kajastavad osaliselt ka TPÜ kasvatusteaduste õppekavad. Kui üliõpilastöö teema kuulub oma sisult ühte nendest valdkondadest, siis peakski ta olema kasvatusteaduslik, vähemalt esialgsel määratlemisel. Esimesele küsimusele vastates võib probleeme tekkida nn interdistsiplinaarsetes valdkondades. Kas praegu olulist tähendust omavad õppimisega seotud teemad kuuluvad psühholoogiasse või kasvatusteadustesse, see sõltub juba
annaabi.ee 
