Luule
värsis paigutatakse. Mõningat kõrvalekallet peetakse tänapäeva luules loomulikuks.
· Antiikkirjanduses arvestati pikkade ja lühikeste silpide vaheldumist, mille erinevad
kombinatsioonid moodustasid värsijalad (nt jamb on kombinatsioon lühike - pikk;
trohheus pikk - lühike, daktül pikk - lühike - lühike) Värsijalad moodustasid kokku
värsi (nt heksameetri) ja värsside rühmad (nt distihon). Germaani keeltes ei arvestata
mitte silbi pikkust, vaid rõhku. Romaani keeltes arvestatakse silpide arvu.
Rõhuküsimus on suhteliselt ebaoluline.
· Ain Kaalep tunnustab viit värsisüsteemi: silbilis-rõhulist, rõhulist, vabavärsilist,
silbilist ja vältelist (vrd Põldmäe 1978: 83).
· Ühised omadused: moodustub piiratud kindla struktuuriga üksus värsirida, mille
formaalne struktuur kordub.
Tuntuimad värsijalad
v trohheus;
v jamb ;
vv daktül;
annaabi.ee 
