jääks terve mahu ulatuses. 2.1.Vee elektrijuhtivus Puhas vesi, mis ei sisalda ioone, on hea elektri isolaator, aga isegi deioniseeritud vesi ei ole täielikult ioonidest vaba. Vedelas vees toimubautoionisatsioon, mida kirjeldab järgmine võrrand: 2 H2O (v.)«» H3O+ (l.) + OH- (l.) Kaks vee molekuli moodustavad ühe hüdroksüüliooni (OH-) ja ühehüdrooniumiooni (H3O+). Selle pöörduva reaktsiooni kiiruskonstanti nimetatakse vee dissotsiatsioonikonstandiks ja tähistatakse Kw. Kw väärtus on 10-14 25 °C juures. Puhtas vees tekitab autoionisatsioon ioone, mis põhjustavad nõrka voolujuhtivust 0,055 µS/cm (25 °C). Seda on võimalik tuvastada tundliku aparatuuriga. On teada, et vee elektritakistuse teoreetiline maksimum on 182 k·m 25 °C juures. Kui soola kontsentratsioon ületab piiri 100 "ppt" (üks osa lahustunud ainet triljon osa lahusti kohta), siis see hakkab märkimisväärselt alandama vee elektritakistust (kuni paari k·m-ni)
igal juhul peab tal olema üks positiivne laeng vähem kui vastaval happel. Mugavuse mõttes kirjutame edaspidi kõik sellised reaktsioonid üles kujul: 5 HA A- + H+ (3.7) Nõrga happe dissotsiatsiooni tasakaalukonstant Ka, mida nimetatakse reeglina lihtsalt dissotsiatsioonikonstandiks, on defineeritud kui: Ka = [H+][A-]/[AH] (3.8) Mida suurem on happe Ka väärtus, seda kergemini ta dissotsieerub ja seda suurem on antud happe tendents loovutada prootonit ning seda tugevam on hape. Kuna nõrkade hapete dissotsiatsioon on suhteliselt väheulatuslik, siis on ka vastavad Ka väärtused väikesed (tabel 3.3). Analoogselt vesinikioonide kontsentratsiooniga on ka siin tavaks esitada dissotsiatsioonikonstant tema
annaabi.ee 
