Nimetu
Esteetiline külg taolisel kunstil ei ole
enam oluline, põhiomadus seisneb selles, et äratada huvi ning kaasata massi, mis on vastupidiselt
intelligentsusele, kes ei pea propagandaplakatit kunstiks ega mingisuguseks teadmiste kogumikuks.
Jaqcues Ranciere leiab esteetilisusel ja poliitikal hulgaliselt sarnasusi, ning igasugune võimu või
reziimi kriitika kunstis juba viitabki poliitilisele kunstile. Kunst ja poliitika on teineteisega seotud
kui dissensuse vormid, mis kujundavad ümber meelelist ühiskogemust. Just mõlema tasakaalu
viimisel võib juhtuda, et just niisugune poliitiline reziim, mida propageerib valitsus ja ka kunst,
võib saavutada kõrgeid eesmärke, just nii nagu seda oli Nõukogude Liidul. Kui inimene vähimal
määral kahtleb oma ajastu poliitikas, siis kunstitarbimisel saab ta järeldada enda jaoks püsikindlaid
resolutsioone; midagi sarnast toimub ka uudistes ning meedias, kus valitsus koostab oma
annaabi.ee 
