NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
lavale. Jean Anouilh’ „Antigonet” Mikk Mikiveri tõlgenduses (1967 Noorsooteatris)
on peetud kümnendivahetuse teatri uuenemise esimese faasi üheks tähiseks;
antigonelikke nonkonformistlikke jooni nähti ka Mikiveri käe all aasta hiljem
esietendunud Kitzbergi „Libahundi” Tiinas (Epner 1998: 171–172). Vahedamaid
tõeotsinguid eesti laval kuulutas ette Grigori Kromanovi käe all lavakooli III lennu
diplomitööna sündinud Maksim Gorki „Põhjas” (1968), mis nn. dispuutlavastusena
tõstatas kriipivaid küsimusi inimese kohast ühiskonnas – tema valikutest,
vabadusest ja tõeihalusest. 32 Nii esteetilises kui ka ideoloogilises plaanis väga
dünaamilisel 1960.–1970. aastate vahetusel – ühelt poolt modernismi tulek,
teisalt poliitiliste pingete tõus – nihkus teater Eestis kultuurivälja keskmesse,
muutudes noori loovjõude ligitõmbavaks elutundelis-vaimseks tsentrumiks (Epner
1998: 169). 1969. aasta teatriuuenduse algimpulsiks oli noorema põlvkonna
annaabi.ee 
