Platoni käsitlus riigist
paratamatult egotsentriline -- omaenda õnne pärast muretsemine -- ühendatakse
altruistliku ehk moraalse perspektiiviga: kaasinimeste ja nende õiglaste nõudmiste
arvestamisega. Kusjuures seda, mida meie nimetame moraalseks hoiakuks,
käsitletakse antiikajal õiglusena. Põhitees, mida Platonist alates ikka ja jälle
kaitstakse, kinnitab, et tõeline õnn on võimalik üksnes iseloomu teatava
disponeerituse alusel, millest lähtuvalt respekteeritakse teisi nende õiguspärastes
nõudmistes ja suhtutakse neisse õiglaselt. Sel viisil on hüve tähenduses ,,minu
jaoks kasulik" seotud moraalse hüvega. Sealjuures peab Platon,
nagu mainitud, inimese õiglust suhetes teistega justkui sisemise hoiaku sümptomiks,
milles inimene on enesega üks, suuteline lugu pidama iseendast ning milles ta viib
oma afektid ja tungid kooskõlla ratsionaalsega, mida mõistetakse hüvena: üksnes
annaabi.ee 
