V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kes
teab?...»
Mõttepunktides, mis ta oma küsimusele järgneda laskis, peitusid üpris kaunid kujutlused.
Kuid kodanikest möödudes, kes enese järel uksi sulgesid,
67
tabas ta nende vestlusest vahetevahel mõne katke, mis tema mõnusate lootuste võlu
hävitas.
Nii kohtusid ta lähedal kaks rauka, kes omavahel rääkisid.
«Teate, meister Thibaut Fernicle, on kaunis külm.»
(Gringoire teadis seda juba talve algusest saadik.)
«Jah, seda küll, meister Boniface Disome! Küllap saame jälle säärase talve nagu kolm
aastat tagasi, 80-ndal aastal. Siis maksis seljatäis puid kaheksa sol'i.»
«Ah, meister Thibaut, see pole midagi 1407-nda talve kõrval, kui mardipäevast
küünlapäevani valitses pakane, ja veel nii kange, et kohtupalati^sekretäril suures
istungitesaalis
iga kolmanda sõna järel tint sule otsas ära külmas, nii et tuli protokollimine
katkestada.»
Eemal aga vestlesid kaks naabrinaist läbi avatud akende, sel ajal kui udu nende küünlad