Võrdleva Poliitika kodutööd
nõuandjatena üldiselt välis-, kaitse-, rahandus- ja kohtuminister, ning
väliskabinetiks, mille moodustavad pigem klientuurile suunatud
ministeeriumide juhid. Viimaste all peetakse silmas valdkondade nagu
tervishoid ja hoolekanne, haridus, töö, põllumajandus, transport jms ministreid,
kes on presidendiga otsekontaktis enamasti harva. (Gitelson jt, 1996, lk. 246)
Olgugi et kabineti funktsioneerimine peaks eelkõige võimaldama erinevate
poliitikate elluviimise üle diskuteerimise ning kordaminekute jagamise
presidendi ning ministrite vahel, on kabinet kollektiivse organina enamasti
siiski ebaefektiivne ning esile võib kerkida vastuolusid, kuna iga
ministeeriumi juht esindab tugevalt eeskätt enda juhitava organisatsiooni huve
ning vajadusi (D. V. Edwards, 1998, p. 466; Gitelson jt, 1996, lk. 245-246).
Samuti võib president ise pidada kabinetti pigem kasutuks organiks ning
sellega mitte arvestada nt küsis Lincoln kord kabinetilt nõu, kuid kõik
annaabi.ee 
