perfomance`i objektiks.” ( http://stelarc.org/?catID=20265 ) ”Kolmas käsi” on saanud töödeseeria tuumaks “mis uuris tehnoloogia ja proteesilise juurdekasvu lähedast liidest, mitte kui asendust vaid kui täiendust kehale. Proteesi mitte kui puuduse sümbolit, vaid pigem laienemise tunnust. Kolmanda käe perfomance`id, koos võimendatud kehasignaalidega, on andnud panuse küborgilisse kehaalasesse diskursusse” ( http://stelarc.org/?catID=20265 ) Kolmandat kätt on kunstnik kasutanud ka hilisemates perfomance`ites nagu “Fraktaalne liha”, “Kõlksuv keha” ja “Parasiit” (vt lisa 2.) , millistest viimases on Stelarc oma keha sensoritega internetti ühendanud, andes vaatajale võimaluse kunstniku keha üle interneti juhtida. Perfomance kestab kolm tundi. Vaatajatel on võimalik otseselt kunstniku keha mõjutada sundides teda liikuma oma suva järgi, kunstnik teeks
võimalik ka kuidagi ümber lükata, sest kui näidata venelast, kes ütleb "ma armastan Eestit ja eestlasi", siis saaks sellele ju antud loogika järgi vastu väita "ta ainult ütleb nii, küll mina juba tean, mida ta mõtleb". Niisugune argumentatsioon loob vaid olukorda, kus inimesed hakkavad üksteisesse suhtuma kahtlustavalt juba lihtsalt emakeele põhjal ja kui kaugel on siis see artikli alguses mainitud Acehi provintsi stsenaarium? 2. mai tõi avalikku diskursusse aga olulise muutuse koos Eesti Ekspressi artikliga "Peaministri salasõjad", kus kirjeldati küllalt erapooletult, kuid selgelt valitsust kritiseerivalt positsioonilt pronkssõduri saagat ning valitsuse peataolekut küsimuse lahendamisel. See on ka artikkel, milles pakutud sündmuste rekonstruktsioon tundub mulle olevat praegu avalikkuses omaks võetud nii Eestis kui väljaspool seda. Analüüs muutus mitmemõõtmelisemaks ning ka poliitikud astusid tagasi
annaabi.ee 
