Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa
Ruum ja aeg on (2) ka
“olemuslikult ühtsed”. Sel ajal kui mõtlemine kätkeb endas piiramatult palju mõisteid, mis on
teatud tunnuste alusel “jagatavad” teisteks mõisteteks, mida nad “enda all sisaldavad”, jäävad
ruum ja aeg, sisaldades küll lõpmatult palju ettekujutusi endas, samas ise üha ühtseteks ja
muutumatuteks. Nad pole mitte mõistete kaudu “jagatavad”, vaid üksnes kaemuses
“piiratavad”. Ruumi ja aja ühtsusest tuletabki Kant selle, et nad ei ole mitte (diskurssiivsed)
mõisted, vaid pigemini kaemused.
Ruum on välismeele puhas vorm, aeg sisemeele puhas vorm. Kui ruum vahendab viie meele
akustilisi, optilisi, maitse- jt. muljeid, siis aeg kuulub sisemeele juurde koos selle ettekujutuste
ja kalduvuste, tunnete ja meeleoludega. Kuna kõike, mida me välismeele kaudu kaeme,
tajume me kogemuses paratamatult ka sisemeele kaudu, samas kui sisemeeles tajutu ei pea
5