Rahandus
diskonteeritakse tulevikus saadavad rahavood adekvaatse diskonteerimismäära alusel.
Diskonteerimismäärana kasutatakse kas investori nõutavat tulunormi (sellisel juhul on tulemuseks
maksimaalne hind, mida konkreetne investor võiks maksta antud võlakirja eest) või sarnaste võlakirjade
oodatavat tulumäära turul ehk turuintressimäära (sellisel juhul on tulemuseks võlakirja teoreetiline väärtus,
millele peaks vastama võlakirja turuhind efektiivsel ja ratsionaalsel turul). Diskonteeritavate rahavoogude
määramisel lähtutakse üldjuhul emissiooniprospektis toodud kupongimaksetest ning võlakirja kustutustähtajal
tagastatavast nimiväärtusest.
Võlakirja intressimäärarisk koosneb kahest osast: hinnariskist (mis seisneb võlakirjaportfelli väärtuse
muutuses turuintressimäärades toimuvate muutuste tõttu) ning reinvesteerimisriskist (mis on põhjustatud
asjaolust, et määramatus tulevikus turul kehtivate intressimäärade osas, ei võimalda investoril teada, millise