säilunud (reliktsed) struktuurid. (1) Enamikes moondekivimites saab mineraalide esinemisviisi iseloomustada mingi ümberkristalliseerumisstruktuurina: võrdteralise, eriteralise, teralise, lehelise või tulbalise struktuurina. Kildudest koosnevat kivimit iseloomustab bretsaline, peeneks jahvatatud massi aga tsementstruktuur. Kontaktmoonde kivimitele on väga iseloomulik sarvkivistruktuur. (1) Moondekivimites on väga iseloomulik mineraalide orienteeritud levik. Nii moodustunud direktiivsetest tekstuuridest on sagedasim paraleeltasapinnaline tekstuur. Kõrge astme moondekivimeis moodustab tumedate-heledate mineraalide vöödiline vaheldumine gneisilise e vöödilise tekstuuri (Joonis 9). (1) Kurrutusprotsessides lähevad kõik nimetatud paralleeltasapinnalise tekstuuri variatsioonid üle kibraliseks tekstuuriks. Moondekivimi põhimassist suuremad porfüroblastid või nende kogumid, eriti kui nad on deformeeritud lapikuks, annavad kivimile silmilise e läätselise tekstuuri
Peitkristalset, paakunud klaasja massiga kivimit nimetatakse müloniidiks. Vastav struktuur on müloniitne struktuur. Kontaktmoondel tekib kivimite kõrgetemperatuurilisel ümberkristalliseerumisel väga peeneteraline, üksikutest mikroskoopilistest idiomorfsetest kristallidest koosnev kivim (agregaat), mida iseloomustab karplik murre. Vastav stuktuur on sarvkivistruktuur. Väga iseloomulik metamorfseile kivimeile on nende mineraalide orienteeritud levik. Nii moodustunud direktiivsetest tekstuuridest on sagedasim paralleeltasapinnaline tekstuur, mis madala moondeastme peitkristalseis, väga ôhukeseplaadilistes kivimeis väljendub "kivimi lôhenevuse" e. klivaazhina, veidi jämedateralisemais plaatjais (paksusega alla 1 cm) kivimeis kildalisusena ja kôrge moondeastme kivimites tumedateheledate mineraalide vööndilise vaheldumise gneisilise e. vöödilise tekstuurina. Kurrutusprotsessides lähevad kôik nimetatud paralleeltasapinnalise tekstuuri variatsioonid
annaabi.ee 
