Horisontaalsest geeniülekandest seeneriigis
Taime- ja loomarakus on mitoosi ajal kromosoomid tugevalt spiraliseerunud kromatiididega metafaasiplaadile
koondunud (nende arv on loetav). See tagab diploidsetel organismidel genoomi stabiilsuse tütarkromatiidide
lahknemisel. Neil säilib genoom tunduvalt stabiilsemana isegi diferentseerunud keharakkudes, rääkimata
sugurakkude tekkeks vajalikest tuumadest, mis on ‘konserveeritud’ suguorganites või meristeemkoes (suletud
paljunemissüsteem).
Seente diploidiseerumisel toimub midagi samaväärset kui bakterite konjugatsioonil. Bakterite
konjugatsioonil tekkivat rekombinantsust käsitletakse kui HGT tulemust. Aga kas seente puhul on õige
nimetada toimuvat HGT? Toimuv on seletatav kui algne variant meioosi esimesest jagunemisest, ajast, mil
polnud veel välja kujunenud täies pikkuses homoloogilisi kromosoome. Seene diploidses tuumas võib tõenäoselt