paljundatakse. Võiks öelda, et kandseente haploidsete hüüfide anastomoseerumisel on toimunud tuumade „ristsiire“. Sissetunginud tuum migreerub kiiresti rakust rakku, ise mitootiliselt jagunedes. Selle tulemusel muutub monokarüootne mütseel dikarüootseks, kaksiktuumseks. Migratsiooniteed markeerivad hüüfirakkude vahekohale tekkivad pandlad (fenotüübi muutus!?). Nüüd võib ehk hakata geeniekspressioon toimuma sarnaselt diploididele, s.t. meile, inimestele. Tähelepanuväärne erinevus võrreldes näiteks inimese genoomiga on asjaolu, et vanematelt saadud geneetilist materjali hoitakse eri tuumades. Seentele on iseloomulik suletud mitoos: tuumamembraan säilib tuuma jagunemisel, tuuma jagunemine meenutab tihti amitoosi (Kullman, 2004). 82 Seentele on tüüpiline kromosoomi pikkuse polümorfism (CLP) aneuploidsus, mtDNA rekombinantsus ning transposonite, viiruste ja
Külmaseene mitokondrid suudavad klonaalsel kasvamisel oma genoomi hästi säilitada. Nad ei muutu, kasvagu seen kasvõi sadade (leitud kuni 900) hektarite ulatuses tuhandete (2400) aastate jooksul (Volk, 2002). Nii et seeneriigist võib mõnel juhul leida ‘kasvava puu’ ja vahel isegi näha, kuidas ‘punutakse võrku’ selle okste vahel. (Sugulise paljunemise, meioosi, tulemusel lahknevad vana ja uus tunnus haploidsetes organismides vahekorras 1:1, diploididele omane retsessiivsus puudub). Siiani on üles leitud ca 100000 seeneliiki, mis on vaid 5-10% arvatavalt olemasolevatest seeneliikidest (Hawksworth et al., 1995; Oliver & Schweizer, 1999). Lõpuks tuleb rõhutada, et need haruldased juhtumid, millal rolli mängib HGT, on olnud võimalik välja selgitada genealoogilise pärilikkuse taustal, tänu valitsevale vertikaalse geeniülekande paradigmale. Tänuavaldus: Palju tänu Mart Viikmaale redaktsiooniliste soovituste eest.
annaabi.ee 
