näidatud joonisel a, b, c. Ühenduselemendina võib kasutada transistori (joonis a), mille emitteriahelas on sular. Loogilise maatriksi programmeerimisel põletatakse sular läbi ning ühendus katkeb. Allesjäänud ühendused tagavad maatriksi programmikohase töö. Ühenduse läbipõletamisvool on 20...30 mA. Vajalikke elektrilisi ühendusi saab tekitada ka joonisel b näidatud kahe vastulülituse dioodiga. Normaalses olukorras selline dioodipaar voolu ei juhi. Ühenduse tekitamiseks antakse juhtmele kõrgendatud pinge, mille tulemusena dioodi VD2 pn-siire lüüakse elektriliselt läbi ning rõht- ja püstjuhtmete vahel tekib dioodi VDl kaudu ühendus. Mõlemal juhul on tegemist ühekordselt programmeeritavate maatriksitega, sest ühenduselementide taastamine pole võimalik. 14.2 Ümberprogrameeritavad maatriksid Ümberprogrammeeritavates maatriksites kasutatakse ühenduselemendina ujuvpaisuga MOS-transistore (joonis c)
c) laengukandjaga MOS-transistor Ühenduselemendina võib kasutada transistori (joonis 1.23, a), mille emitteriahelas on sular. Loogilise maatriksi programmeerimisel põletatakse sular läbi ning ühendus katkeb. Allesjäänud ühendused tagavad maatriksi programmikohase töö. Ühenduse läbipõletamisvool on 20...30 mA. Vajalikke elektrilisi ühendusi saab tekitada ka joonisel 1.23, b näidatud kahe vastulülituse dioodiga. Normaalses olukorras selline dioodipaar voolu ei juhi. Ühenduse tekitamiseks antakse juhtmele kõrgendatud pinge, mille tulemusena dioodi VD2 pn-siire lüüakse elektriliselt läbi ning rõht- ja püstjuhtmete vahel tekib dioodi VDl kaudu ühendus. Mõlemal juhul on tegemist ühekordselt programmeeritavate maatriksitega, sest ühenduselementide taastamine pole võimalik. 1.4.2. Ümberprogrammeeritavad maatriksid Ümberprogrammeeritavates maatriksites kasutatakse ühenduselemendina ujuvpaisuga MOS-transistore (joonis 1.23, c)
annaabi.ee 
