VANA-EGIPTUSE KUJUTAV KUNST Egiptuse kujutavas kujutavas kunstis oli põhikohal portreeskulptuur. Usuti, et inimhing naaseb ellu, järelikult läheb tal vaja keha, kus elada. Seetõttu portreesid ka idealiseeriti (tegelikult on leitud ka füüsiliste hälvetega vaaraosid). Samal põhjusel valmistati ka muumiaid. Ülikud lasid enda portreed teha vastupidavatest materjalidest graniit, basalt, dioniit. Lihtrahvas seda lubada ei saanud ja seetõttu tehti nende portreed peamiselt puidust, mida pole tänaseni palju säilinud. Lihtrahvast tehtavad portreed olid ka realistlikumad, kuna neid ei idealiseeritud nii palju ja kõrvalekalle Egiptuse kaanonist (kindlad mõõdud ja suhted, mille järgi portreeskulptuure tehti) oli suurem. Seda võib näha näiteks nn. Külavanema puuskulptuuri (leitud Sakkarast) juures.
Vanas-Egiptuses oli väga oluline portreeskulptuur ja portree maalikunst. Seal on tehtud väga palju valitsejate ja ülikute portreesid. Portreekunst oli seotud usuga, seal kujutati taassünniga. Usuti, et kui oma keha ei mumifitseerita, kuid tehakse portreekuju, siis võib selle inimese hing hiljem selle kuju äratada. Egiptuse skulptorid kasutasid materjale mida oli raske töödleda, kuid samas need olid tugevamad kui tavalised kivimid. Nt. graniit, basalt ja dioniit. Portree skulptuurid olid natuge üldistatud. Egiptuse kunstis kujunes reljeefidel ja maalidel omapärane kujutus viis, egiptuse poos. Seda kujutus viisi kasutasid ka Vana-Mesopotaamia kunstnikud, kuid eriti iseloomulik oli see Egiptuse kunstile. Egiptuse poosis oli kujutatud keha kahes vaates: jalad küljelt, keha eest, pea küljelt ja silmad samuti eest. Egiptuse kunstis tekib juba Vana Riigi, 3 at. eKr - 23. saj. eKr, ajal range reeglistik e. kaanon
annaabi.ee 
