Maimu Berg “Ma armastasin venelast” Tekstianalüüs
loen samad leheküljed üle
Eesti-vene suhted
Juba lapsepõlvest tüdrukele meeldisid venelesed. Ta arvas, et nad erilised ja tal on õigus. Iga
rahabas on eripärane, kellel on oma traditsioonid ja kombed. Tüdrukule meeldis kuulata
venelaste laulu ning oli huvitav nende keelt õppida. Mind üllatas tema tahtmine venelaseks olla,
Tõõt-öelda ta peas end venelaseks ning oli kindel, et ta isa on venelane. Kuid teda lähedased
põlgasid neid hingepõhjani. Tahan pöörata tähelepanu dioloogile peategelase ja täditütra vahel:
-"Miks sa tahad venelane olla? Ükski eestlane ei taha. Ma olen uhke, et ma eestlane olen." -,,Ega
ma tahagi venelane olla, aga mis teed, kui ma olen," seletasin nukralt. ,,Ma arvan et mu isa on
venelane. See polegi nii hull, venelased on üldiselt ilusad." Täditütar vaatas mind uurivalt ja
arvas: ,,Sina küll ilus ei ole." Siis jooksis ta sõna lausumata minema."(Berg 2004:10)
Väga haavav väljendus minu meeles