vetest Aafrika idaranniku lähedal. Latimeerial on neli suurt uime, mistõttu tema lähisugulasi on peetud ka kõigi neljajalgsete loomade eellaseks. Devoni ajastul 400 miljonit aastat tagasi elas maailma madalates ookeanides grupp selgroogseid kalu, keda tuntakse vihtuimsete nime all. Fossiilide andmed näitavad, et neid 20-30 cm pikkusi kalu esines suurel arvul. Arvatakse, et nad surid välja kriidiajastu lõpul 70 miljonit aastat tagasi - samal ajal, kui dinosaurusedki. 1938. a. tõmbas üks Komoori saarte kalamees Madagaskari loodetipu lähedal võrguga välja imeliku kala, millist ta polnud varem näinud. Kala lagunes kuumuses kiiresti. Seda hakkas uurima teadlane James Leonard Brieley Smith. Uurimisel ei tekkinud kahtlustki, et see kala oli vihtuimne ehk coelacanth, kelle kohta arvati, et ta on juba 70 miljonit aastat tagasi välja surnud. Latimeeria on suur lihav kala. Ta on kaetud raske tumesinise soomusega. Teda iseloomustavad
Kilpkonnad Kilpkonnalised on kõige vanem tänapäevani säilinud roomajate rühm. Kivistised näitavad, et kilpkonnad elasid maakeral juba 200 miljonit aastat tagasi sel ajal kui esimesed dinosaurusedki. Nad pole aastamiljonite vältel palju muutunud ning tänased kilpkonnad meenutavad suuresti oma iidseid sugulasi. Siiski olid ürgsetel kilpkonnadel väikesed hambad ning nad ei saanud oma pead kilbi varju tõmmata. Tänapäeval on kilpkonni umbes 250 liiki. Kilprüü ehk pantser kaitseb nende pehmet keha vaenlaste ja halva ilma eest, olles ka ,,maskeerumisülikonnaks''. Enamikul kilpkonnaliikidel pole hambaid. Neid asendavad lõugadel olevad teravad ääred,
Osa merikilpkonni on väga kiired ujujad, liikudes kuni 29 km/h. Merivetikaid süües neelavad nad väga palju merevett ning ,,nutavad'' soolaseid pisaraid, et kehasse kogunenud liigsest soolast vabaneda. Fossiilsed sugulased Kõige vanem tänini säilinud roomajate rühm ongi kilpkonnalised, niiet nende üle tuleks uhkust tunda. Kivistised näitavad, et kilpkonnad elasid maakeral juba 200 miljonit aastat tagasi sel ajal kui esimesed dinosaurusedki. Nad pole aastamiljonite vältel palju muutunud ning tänased kilpkonnad meenutavad suuresti oma iidseid sugulasi. Kuid midagi oli siiski teisiti - ürgsetel kilpkonnadel olid väikesed hambad ning nad ei saanud oma pead kilbi varju tõmmata. Toitumine Enamik kilpkonna liike on liiga aeglased, et saaki jälitada. Nii toituvad nad taimedest või väikestest loomadest ussidest ja putukavastsetest. Merikilpkonnad söövad kalu ja selgrootuid
annaabi.ee 
