sedimentatsiooniline muutus: valged karbonaatsed setted asendusid punaste savidega. Samuti 3 ilmnes maailmamere põhja veekihtide anoksia, mille tõttu kohati puuduvad bioturbatsiooni jäljed. Joonis 3. Ca-Si geokeemilise tsükli muutus PETM-is (Kelly et al., 2010). PETM-i sündmus mõjutas ka faunat. Merelises keskkonnas toimus bentiliste foraminifeeride väljasuremine (BFE), mille jooksul kannatas 35-50% liikidest esimeste 10 kyr jooksul. Dinoflagelaadid, vastupidi, hakkasid globaalselt levima. Euroopas ja Põhja-Ameerikas ilmusid tänapäeva tüüpi imetajad (sealhulgas ka primaadid). Enne PETM-i sündmust imetajad olid väiksemad ja kergemad (Joonis 4), aga kohe pärast seda nende mõõtmed hakkasid kasvama. Joonis 4. PETM-i väike hobune (Ira Block photography). 4 3. Põhjused PETM-I sündmuse toimumise põhjusel on arvukad hüpoteesid. Üks nendest pakub, et tegu oli 12C
13 Paleogeeni meredes. Oma teise õitsengu saavutasid riffe ehitavad korallid, kes olid loovutanud oma domineeriva rolli Kriidi ajastu keskel rudistidele. Paleotseenis oli korallriffe veel vähe, mis viitab sellele, et nad ei taastunud kiiresti. Eotseeni soojas kliimas levisid korallid taas laiaulatuslikult. Suur osa lubi nannoplanktonist kadus Kriidi ajastu lõpus, mitmekesistus aga uuesti Paleogeenis. Ränivetikad (diatomeed) ja dinoflagelaadid levisid ookeanides kogu Kainosoikumi jooksul, just nagu ka Kriidi ajastulgi. Mitmed eluvormid Paleogeeni meres sarnanesid eellastele Hilis-Kriidist, kuid oli ka täiesti uusi vorme. Kõige erilisemad selle perioodi mere elusorganismidest olid vaalad, kes arenesid Eotseeni jooksul lihasöövatest maismaaimetajatest ja muutusid suurteks merekiskjateks. Vaaladega ühinesid hiiglasuured haid, kes asendasid Mesosoikumi meredes elanud roomajatest "merekoletisi". Mereline ökosüsteem
annaabi.ee 
