V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nina, kuidas sa
393
julged seda tolle tohmani tugevate rusikate lähedale ajada! Loll! Non cuiquam datum est
habere nasutny Sa, Jacqueline Kõrvanärija, oled tõepoolest jumalik! Kahju, et sul enam
juukseid peas pole. Hei, sõbrad minu nimi on Jehan Frollo, mu vend on ülemdiakon' Aga
kurat temaga! Kõik, mis ma ütlen, on sula tõsi. Hulguseks hakates loobusin ma kerge
südamega sellest poolesit majast paradiisis, mida mu vend mulle tõotas. Dimidiam domum
in paradiso.2 Nii kõlab alguskirjas. Ma olen lääni peremees Tirechappe'i tänavas ja kõik
naised armastavad mind, see on niisama tõsi kui see, et püha Eloy oli tubli kullassepp, ja kui
see, et Pariisi linnas on viis käsitöötsunfti: pruuninahaparkijad, valge-nahaparkijad,
rihmategijad, rahakotitegijad ja naha-hautajad, ja lõpuks tõsi kui see, et püha Laurentius
põletati munakoortest tuleriidal. Vannun teile, sõbrad,
Kui valetan ja tõsi pole too,