Jackson Pollocki elulugu
Pollocki
teostes väljendus juhuslikkuse täius ning kaoses peituv harmoonia.
See kõik oli omamoodi kosmiliselt matemaatiline, kuigi mitte keegi peale mõne
matemaatikaprofessori ei ole pikemalt selle üle juurelnud. Minule oli üllatus
näha seda matemaatilise kunsti esitlusel,kus Oregoni Ülikooli füüsik Richard
Taylor analüüsis Pollocki maalide fraktaalsust, leides, et Pollocki maalidel
esineb kahte sorti fraktaalset liikumist ning kummalgi fraktaalsel liikumisel on
omaette dimesioon ning n-ö erinevad kihid. st erinevate värvitoonidega tehtud
tasapinnad. Esimene fraktaalne liikumine on tekkinud värvide kallamise
protsessis, teine Pollocki enda keha ja jäsemete liikumisel. Pollocki maalidele on
võimalik teha fraktaalset matemaatilist analüüsi ning tulevikus eraldada
originaalid võltsingutest, sest Pollocki liikumissagedused on väga spetsiifilised
ainult kunstnikule endale omased. Kunstnik ei peagi ise olema matemaatik,