Vaibakunstnik Anu Raud
väike kingitus,” ütleb ta.
Kui uurin lapsepõlve ja isa kohta, kes oli küll ühtpidi õigel poolel, aga langes ka kiiresti
põlu alla, siis ütleb Anu Raud, et ei tahagi sellest rääkida. Miks peaks halama – meil
tuleb hoopis mõelda, kuidas asju paremaks teha.
Aga tal on meeles, et koolis oli raskem, Mart Raual polnud tollal ju õigupoolest tööd. Ja
hilisematel aegadel oli keeruline, kui väga pettunud isa tuli parteikoosolekult koju – “siis
ei jõudnud talle noid rahusteid ja dimedroole ära anda”.
Samas: lapsepõlv oli põnev – kui nad Tallinnas elasid, võeti Anu tihti kirjanike pidudele
ja suursündmustele kaasa. Isal oli väga lai kultuuriinimestest suhtlusringkond. Gustav
Ernesaks käis külas ja väiksel tüdrukul kästi “pulgad peale panna”, et malelaual öö otsa
lahingut lüüa.
Kunsti juurde jõudmine käis ka loomulikult, elukeskkonna ja sõprade tõttu.
“Ma elasin Vaarika tänavas, Maasika tänavas elas üks tore ruumikujundaja Olga
annaabi.ee 
