Eesti lähituleviku probleemid ja kuidas minu põlvkond neid lahendab
vähemalt tundma õppida. Seda saab teha, kui minna nelja seina vahelt välja ja üritada
ümbritsevat tunnetada kõigi oma viie meelega. Nii võib õppida ka ema armastama.
Eelnevalt rääkisin loomulikust intelligentsist ja lihtsalt inimeseks olemise naudingutest.
Võttes luubi alla Eesti olukorra suures majanduslikus plaanis, oleme teadupärast alati tahtnud
identifitseeruda e-riigina. Meil on ID-kaardid, e-residentsus, e-kool jpm. Mis saab aga siis,
kui selle suure digitaliseerumisega kaovad ära meie noorte tulevased töökohad, millest mõni
oli juba aastaid unistanud ning õppinud ja ettevalmistanud? Mihkel Raud on oma raamatus
“Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” kirjutanud, et tema õpiks tänapäeva
Eestis arstiks, juuksuriks või kokaks. Raud põhjendab valikud sellega, et kõiki muid asju
lubaks ta teha ka robotitel, kuid ennast opereerida, endal juukseid lõigata või süüa valmistada
ei lubaks ta robotil kunagi