Charles Darwin
Ta nimigi muutus tabuks. Küll aga pani Charles
Annie elu kirja kõigis üksikasjades. Isa ei suutnud kaksteist aastat minna tütre hauale. Mälestus oli
nii valus, et ta ei sisenenud enam kirikusse.
Charlesi suurim hirm oli, et veel mõni laps võiks surra. Ja ta ütles: "Midagi pole suurem murest, kui
lapsed on haiged." 1850-1860. aastail levis palju nakkushaigusi. Darwini lapsed põdesid sarlakeid,
tuulerõugeid, läkaköha. Etty jäi imekombel ellu difteeriast. Haiguse ajal tegelesid temaga mõlemad
vanemad: ema luges raamatuid, isa mängis lauamänge. Tütrele tundus seesugune pühendumine
isegi natuke liig.
Lõpuni töiselt
Noore mehena oli Charles olnud väga terve. Pärast abiellumist aga tabasid teda aeg-ajalt roidumus,
keskendumisraskused, pearinglus, oksendamine, seedehäired, ekseemid. Diagnoosi ei osanud panna
isegi Darwini arstist isa. Lõpuks pöördusid Darwinid ühe loodusraviga tegeleva arsti poole, kes
annaabi.ee 
