Samuti võib jääpurikat meenutav suur monokristall hakata kasvama kõrgtemperatuuril sulatatud ainesse lastud jahutatava idukristalli külge. Kristallidest kuulsime mõnadgi juba X kl. soojusõpetuse kursuses. Meenutame sealõpitut ja täiendame seda pisut. Kristallides on aatmoid/ioonid paigutatud kindlas korras, nad moodustavad ruumvõre. Nagu elektroni laineomadustest, nii ka kristallide mikrostruktuurist annavad veenvat tunnistust difraktsioonikatsed. Sõltub ju difraktsioon nii difrageeruvate lainete pikkusest kui ka võrekonstandist. Kui lainepikkus on teada, saab määrata võrekonstanti. Kristallides on aatomid paigutatud väga tihedalt, võrekonstant on vaid 10 -10m ( 0,1 nm ) suurusjärgus. Seepärast tuleb kristallide difraktsioon-uuringust, elektronide või neutronite kimpe. Ainult siin on difrageerunud kimpude hälbed piisavad, et difraktsioonipilte eristada ja tõlgendada
kohtumiseks ja üha uute keemiliste sidemete tekkeks. Hakkab kasvama kristall. Sama protsess tekib ka sulatatud ainesse lastud madalamal temperatuuril oleva nn. Idukristalli korral. Nii kasvatatakse ka laserite töötavaks elemendiks olevate kristallide kasvatamisel. Kristallide omadused. Aatomid/ioonid on paigutunud kindlas korras ja moodustavad ruumvõre. (Vt. Slaidil vasakul olevat joonist.) Võrestruktuuri kinnitavad difraktsioonikatsed lühilaineliste kiirgustega näiteks röntgenikiirgusega. Kaasajal on võimalik tunnelmikroskoopide abil muuta kristallvõre otseselt nähtavaks. Makroskoopiliste katsetena võiks vaadelda murdunud metalli pinda. Murdumine toimub mööda kristallvõre defektseid sidemeid. Loomulikult ei näe me murdumisel üksikute võreelementide piire vaid sarnase orientatsiooniga võremassiivide ühtseid pindu. Kristallvõre milleks?
annaabi.ee 
