Samuti võib jääpurikat meenutav suur monokristall hakata kasvama kõrgtemperatuuril sulatatud ainesse lastud jahutatava idukristalli külge. Kristallidest kuulsime mõnadgi juba X kl. soojusõpetuse kursuses. Meenutame sealõpitut ja täiendame seda pisut. Kristallides on aatmoid/ioonid paigutatud kindlas korras, nad moodustavad ruumvõre. Nagu elektroni laineomadustest, nii ka kristallide mikrostruktuurist annavad veenvat tunnistust difraktsioonikatsed. Sõltub ju difraktsioon nii difrageeruvate lainete pikkusest kui ka võrekonstandist. Kui lainepikkus on teada, saab määrata võrekonstanti. Kristallides on aatomid paigutatud väga tihedalt, võrekonstant on vaid 10 -10m ( 0,1 nm ) suurusjärgus. Seepärast tuleb kristallide difraktsioon-uuringust, elektronide või neutronite kimpe. Ainult siin on difrageerunud kimpude hälbed piisavad, et difraktsioonipilte eristada ja tõlgendada. Tänapäeval teevad tunnelmikrsoskoobid kristallivõre lausa silmnähtavaks.
kristalli metallist kattekihis, Si kristalli mitteaktiivses pinnakihis. Aktiivne mõõteala on 12,5 mm2 pindalaga ja 3mm paksune. Erineva energiaga röntgenkiired tekitavad Si kristallis samaaegselt energiaga proportsionaalseid laenguimpulsse, mida registreeritakse. Seega on võimalik kõiki keemilisi elemente määrata ÜHEAEGSELT. 43. Mida analüüsitakse lainepikkusdispersioon spektromeetriga? Lainepikkusdispersioonspektromeetriga määratakse ainest väljuvate ja mõõtekristallis difrageeruvate kindla lainepikkusega röntgenkvantide arvu. Erinevalt EDS-st registreeritakse ainult üht lainepikkust korraga. See tähendab, et uuritav keemiline element peab olema teada, et leida temale vastavale röntgenkiirusele õiget difrageerivat kristalli. Seetõttu kasutatakse meetodit koos EDS-ga mille abil määratakse kõigepealt kvalitatiivselt, milliste keemiliste elementidega on tegemist. Mida nimetatakse K ja L seeriaks röntgenspektris? 44.
annaabi.ee 
