Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)
veel pikka aega, sellist individuaalsuse murrangut seal nii väga ei olnud. Keskaja
linnas on suur osa kirjandust ka ladinakeelne kirj. Vagandid, kes olid
haridussüsteemiga sattunud vastuollu, aga olid siiski haritud kirjutasid ladina keeles
ja pilkelist kirjandust. Ka dekameron on munkasid pilkav.
Erinv rüütliromaanist - rebaseromaan (saksa 16. saj kirjanduses, alguses
värsid, siis proosa. Loomad peegeldavad inimest ja ühiskonda ja selel suhteid.
Satiiriline, aga ka didaktilin. Autori hoiakudki näha. Mahukas teos, mis on tulndu
edasi Goetheni ja ka eesti kirjandusse) ja roosiromaan (seda ongi ainult üks teos
prantsusmaalt, keskaja allegooria parim näide). Individualiseeritud tegelaste asemel
on abstraktsed mõisted. (Calderon viis allegooria laadi veel 17. saj teise pooleni
,,Suur maailmateater"). Vagantide luule. Ka nägemustezanr on olemas. Fantastiliste
kujunditega. Ka jumalik komöödia oli kirjutatud nägemusezanris. 13. saj kuulub ka