Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
kipuvad. Neil põhjustel vabastab paavst Tallinna piiskopi ettepanekul selle piiskopkonna
interdiktist (U. B. 591). Selle kirja järele oli Tallinna piiskopkonnas sel ajal uskmatuid
noorkristlasi ja ristiusku uuesti tagasi tulnud kõikuvaid vastristituid.
Kaebekirjades ordu vastu tuuakse esile muu seas ka süüdistus, mis esines juba vaadeldud 1234.
a. kaebustes: ordu ei ole ümbritsevate paganate püüdeid vastristitute vastu (paganorum
circumpositorum nafarios conatus adversus dictos neophitos) mitte taltsutanud, vaid uskmatute
abi võitluseb piiskoppidega kogu ristiusulise rahva tagakiusamiseks ära kasutanud (U. B. 584):
Niisamuti kaebab Saaremaa piiskopp, et ordu ühenduses usust taganenute ja uskmatute suure
hulgaga (apostatorum et infidelium copiosa multitudine adiuncta) Saaremaale tunginud ja rüüs-
tanud ning tapnud piirita. Samuti asusid nad ka Saaremaal piiskopi piiramisele Lihula lossis,
annaabi.ee 
