ÕENDUSFILOSOOFIA, FILOSOOFIA ÕENDUSES
olles õenduse kui distsipliini süntaksi oluline komponent.
Teised autorid keskenduvad õenduse kui distsipliini olemuse määratlusele õenduse
unikaalsuse seisukohalt. Teoreetikutevaheliste diskussioonide põhiteema keskendus
õenduse põhi-ja lisateadmistele (Johnson 1959, Donaldson & Crowley 1978) ja autorid
rõhutasid sagedasti, et õendus on „praktiline“ või „professionaalne“ distsipliin ja sellisena
erineb traditsioonilistest ( põhi-) teadustest nagu füüsika ja keemia. Dickoffi ja Jamesi
(1968) diskussioon teooria tüüpide üle viis selleni, et nad identifitseerisid teooria
arendamise erinevad tasemed, mis vastasid teoorias sisalduvate teadmiste tasemete
erinevusele. Neljas ja kõige kõrgem aste nimetati ”situatsioonloovaks”(situation-
producing ingl.k.) ja määratleti autorite poolt kõige paremini sobivat õenduse
arendamiseks. (Dickoff & James 1968)
Õenduse distsipliin
annaabi.ee 
