Viivi Luik "Varjuteater"
Ma teadsin, et mul on pikk tee käia, enne kui ma suudan seda
väljendada, mis minus sõnalist väljendust otsib. Ma ei kirjutanud mitte selleks, et
teised mind kiidaks, vaid selleks, et väljendada seda üht ja ainsat inimesekogemust,
mida ainult mina võisin väljendada. Nii nagu igaüks väljendab oma üht ja ainsat
inimesekogemust, sest muud kogemust tal ei ole.
-- ,,Varjuteatris" tuleb juttu 16-aastasest Viivist, kes õhtul läbi lumesaju tulles
kirjanike majast varju leiab. Väga dickenslik. Aga kuidas see lugu algas, mida te
sinna Harju tänavale üldse tegema läksite? Käsikirja viima?
-- Lahkusin kodust. Läksin laia ilma õnne otsima. Jah, just nii, nagu Dickensi
romaanides või nagu muinasjutus. Kodu oli vilets ja vaene, seal polnud kauem
midagi teha. Tahtsin kirjanikuks saada ja läksin Tallinna. Kirjanike maja aadress oli
ainus aadress, mis mul oli.
-- Öeldakse, et abikaasad lähevad ajaga üht nägu. Kas olete enda ja Jaak Jõerüüdi
annaabi.ee 
