Iseloomu bioloogiline põhi
see bioloogiliselt näib olevat. Isegi kui vastsündinu iseseisvalt hingab on ta ikkagi veel täpselt
sama abitu ja oma emast sõltuv kui enne sündi, kui ta oli veel osa oma emast. Ka bioloogilises
mõttes koosneb sünd mitmest etappist emaihust väljumisest, emarinnast võõrutamisest,
tema sülest ja käte vahelt väljumisest. Iga uus omandatud võime, kõnelemine, jooksmine,
söömine tähendab samal ajal eelnevast seisundist väljumist. Inimest valitseb ainulaadne
dichotoomia. Tal on hirm varasemast seisundist loobuda, mis tähendas kindlust, kuid samas
tahaks ta ka uude seisundisse jõuda, mis annaks talle võimaluse, omaenda võimeid vabamalt
ja täiuslikumalt rakendada. Ta on pidevalt siia sinna kistud soovist emaihusse tagasi
pöörduda, ja soovist, täiesti sündida. Iga sünniakt nõuab julgust, millestki lahti lasta... ja
lõpuks vaid omaenda jõude usaldada, asju tõeliselt tajuda ja neile vastata.