Intervalliks nimetatakse kahe heli vahelist kaugust , intervallid jagunevad: - meloodiline intervall, helid paiknevad teineteise järel - harmooniline intervall, helid kõlavad samaaegselt Intervallide määramisel on kaks aspekti. Esimene: 1) astmeline suurus. Selle määrab diatooniliste astmete arv (astmeline maht). Astmeline suurus ei näita suurust toonides, kuna naaberastmete vahed ei ole võrdsed. 2) tooniline suurus. Saame täpsustada intervalli. Toonilise suuruse järgi jaotatakse intervallid viite gruppi: - puhtad (priim p.1, kvart p.4, kvint p.5, oktav p.8) - väikesed (sekund v.2, terts v.3, sekst v.6, septim v.7) - suured (sekund s.2, terts v.3, sekst v.6, septim v.7) - vähendatud > - suurendatud <
1. 20. sajandi eesti muusikat iseloomustatakse stiililiselt küllaltki mitmekesisena selles on esindatud kõik peamised muusikale iseloomulikud voolud. Arvo Pärt 2. Helilooja kirjutas 1960. aastatel teoseid, mis lähtusid seeriatehnikast ja aleatoorikast (,,Perpetuum mobile", esimesed 2 sümfooniat) ning kollaaztehnikast (,,Collage teemal A-B-C-H"), siis juba 3.sümfooniast alates loobus Pärt atonaalsest helikeelest ning pöördus diatooniliste laadide ning kolmkõlalise harmoonia juurde. 3. Tintinnabuli stiil on kolmkõlast lähtuv minimalistlik kompositsioonimeetod. 4. Pöördumine vanamuusikaansambli Hortus Musicuse poole polnud 1970. aastatel juhuslik. Nimelt, oma helikeele lihtsuselt ja vaimsuselt haakuvad Pärdi tolle aja teosed ilusasti renessanslike ning veelgi varasemate, keskajast pärinevate arusaamadega helikunstist. 5. A
Maailmas tuntakse Pärti rohkem "tin- tinnabuli" stiili järgi. Näited: "Johannese passioon", "De profundis", "Tabula rasa", "Cantus B. Britteni mälestuseks". *** Pärdi loomingus toimus 1970. aastatel tähelepanuväärne stiilipööre. Kui helilooja varasemad, 1960. aastatel kirjutatud teosed lähtusid seeriatehnikast ja aleatoorikast ning kollaaztehnikast, siis juba 3.sümfooniast (1971) alates loobus ta atonaalsest helikeelest ning pöördus diatooniliste laadide ning kolmkõlalise harmoonia poole. Seda suunda süvendas helilooja seejärel kammermuusikas, kujundades kolmkõlast lähtuva minimalistliku kompositsioonimeetodi - nn tinttinnbuli ehk kellukeste stiili. Pöördumine vanamuusikaansambli poole polnud muidugi juhuslik, sest oma helikeele lihtsuselt ja vaimsuselt haakuvad teosed tõepoolest renessansslike ning veelgi varasemate, keskajast pärinevate arusaamadega helikunstist. Eesti muusikas oli see pöördeliseks
just kaaluvam ja väärtuslikum osa kogutud viisivarast on vanus kiriklikes -- samuti vana-greeka -- ja veel primitiivsemais (nimelt pentatoonilisis) helilaades, ning seejuures ilmneb mitmekesisemaid ja vabamaid rütmilisi pilte ja taktivahetust -- kui rubato nii ka tempo quisto ettekandes. Tõendus, et vanad, meie kunstimuusikas mitte enam tarvitatavad heliredelid sugugi veel ei ole kaotand oma eluõigust. See diatooniliste helide-rea käsitlus viis vabanemisele kivistund duur-moll-skaalast ja lõpliku konsekventsina isegi iga üksiku heli täielisele vabale käsitlusele meie kromaatilises kaheteistkümne-helisüsteemis." Selles kirjutises rõhutas Bartók puhtmuusikalist ja teaduslikku huvi nende viiside vastu ja täheldas samu püüdeid Stravinski teostes -- värskendada kunstmuusikat "viimaseist sajandeist mõjutamata talupoja-muusikaga." Ungarlikkust mainis Bartók siin minevikus,
annaabi.ee 
