Tiit Lauk humanitaar
– polnud tal ju ei muusikateaduslikku ega muusikalist eriharidust –, kuid tema põhjalikkus
džässi uurimisel ja aja jooksul tõeks osutunud järeldused, mis ta tegi (hoolimata lühikesest
ajadistantsist), viitavad selgesti sellele suundumusele.
Selle kirja puhul ei ole tegemist pikalt viimistletud tekstiga, ilmselt oli see spontaanne reakt-
sioon eelmisel õhtul raadios kõlanud kontserdile. Samas on siin aga peale otsese kontser-
diarvustuse ka üsna põhjalik analüüsiv hinnang meie džässi hetkeseisule ning ka džässi ja
helitehnika kui džässi esitust oluliselt mõjutava komponendi üldisele arengule. See viib
mõttele, et ilmselt oli ta juurelnud nende probleemide üle juba mõnda aega ning kontsert oli
vaid ajend nende mõtete väljaütlemiseks. Üks kolmandik kirjast ongi sellele pühendatud, ehk
nagu ta ise kirjutab: “Püüan lühidalt alljärgnevalt võtta kokku enese veendeid aastatepikkuse