"dialoogilt" - 1 õppematerjal

Platoni Pidusöök

Sokrates eristab end neist: „Ükspäinis tõtt tahan ma rääkida“ (207). Sokrates peab alustuseks oma tavapärasel moel dialoogi Agathoniga, kus jõutakse järeldusele, et a) armastus on kellegi vastu; b) armastuses ihaldatakse seda, mis puudub (siia alla käib ka oma praeguse seisundi säilitamine tulevikus, sest see tulevane seisund on just nimelt praegu puudu); c) armastuses ihaldatakse ilusat ja head, mis järelikult on puudu. Seejärel toimub ümberlülitus inimlikult dialoogilt Agathoniga jumalikule dialoogile mantineialanna Diotimaga[3], kus Sokrates ise asub õpilase ja vastaja positsioonile ning Diotima on õpetaja ja küsija positsioonis. Esiteks leiavad nad, et Eros pole ei jumal ega inimene, vaid midagi vahepealset, „võimas daimon“ (213). Eros on jumalate ja inimeste vahendaja, kes omandab lausa kosmoloogilise tähtsuse: „et ta asub keskel, täidab ta nende vahel asuva ruumi, nii et universumi ühendab seesmine side“ (213)[4]