Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt
Rähesoo ütleb, et
võib jääda mulje, et Kõiv pudrutab: kõik on korrast ära, aga selles on mingi seesmine loogika ja jõud ja mingi irratsionaalne
mõõde tekstidel sees. Enamasti näidendid, kus irratsionaalsus lõikub ratsionaalsusega. See sümbioos on sageli põnev. Miks
draamalooming jõuliselt domineerib? Tundub, et ta on mingis mõttes eriti rõhutatud dialoogiline vaim. Dialoog teistega,
iseendaga, erinevate keelte dialoog. Dialoogilsust võimalik tekstide puhul avada. Keelelises mõttes põnev autor, teada, et osa
tekste kirjutas võru keeles, aga üldisemad, kirjakeelsemas osas võib erinevate keelekihtide põrkumist näha. Eriti see, mismoodi
üheltpoolt väga kõnekeelne, teisalt väga filosoofiline autor, kuidas kõnekeelne ja filosoofiline kõnepruuk kokku saavad. Ta ise on
öelnud ka seda, et koolis ei saanud aru, kuidas kirjandeid peab kirjutama. Ta võib ju üles kirjutada täpselt seda kuidas ta kõneleb.
annaabi.ee 
