Platon
kandis Palton üle meeleliste asjade maailmale.Siit nende pidev muutlikkus ja liikuvus,teiseks
muundumine,suhtelisus.
Kuna meeleliste asjade maailmal on Platoni õpetuse kohaselt "vahepealne" asend olemise ja
mitteolemise valdkondade vahel,ning olles nende mõlema sünnitatud, ühendab see eneses
mingil määral vastandeid. See on vastandite- olemise ja mitteolemise, muutumatu ja
muutuva,samase ja mittesamase, liikumatu ja liikuva, ühese ja paljuse-ühtsus.
See õpetus näitas teed dialekstika edasisele arengule.Hiljem kordas Hegel kõrgemal tasemel
Platoni,platonismi ja neoplatonismi poolt läbikäidud teed,ning tõestas,et olemise ja
mitteolemise dialektika viib paratamatult saamiseni,mis ongi vastandite-,,olemise" ja
,,mitteolemise"-ühtsus.
Mõju poolest,mida Platoni filosoofia on filosoofia arengule avaldanud,kuulub sellele tähtis
koht mitte ainult idealismi,vaid ka idealistliku dialektika ajaloos.