20. sajandi I pool
võtmes, aga Saussure soovitas sünkrooniat ehk ühes ajahetkes uurimist. Enam ei pööratud nii suurt tähelepanu
keelevormide muutumisele kui sellele, kuidas keel ühel ajahetkel funktsioneerib ja mis loogika teda seob.
Saussure'i rajatud strukturalistlik keeleteadus kandub üle ka kirjandusteadusesse.
Vene formalism tekkis ~1915 Peterburis poeetilise keeleuurimise ühinguna. Vene formalismi tegevus oli
kirjandusteaduses murranguline. Ka kirjanduses loobuti Saussure'i eeskujul diakroonilisusest: loobuti
kirjanduse mõtestamisel rõhutamast ajaloolisi muudatusi, võrdlemast eri perioode ja liialdatud
sotsiaalpoliitilisest kirjanduse tõlgendusest. R. Jakobson ,,Kunst kui vahend" sõnastas arusaama, mille järgi
kirjandus on kirjanduslike ja kunstipäraste võtete summa, mida kirjanik kasutab oma teose kujundamisel.
,,Kunst kunsti pärast" kirjanik ei pea kirjutama ühiskonnale kasulikuna, vaid enese naudingu eesmärgil.