Sissejuhatus semiootikasse
Diakroonia on süsteemi olekute või
elementide järgnevussuhe, kirjeldatud ka ajalise järgnevuse ja asendussuhtena. Sünkroonia on
süsteemi elementide kõrvusussuhe, kirjeldatud ka ruumilise või kombinatoorse suhtena. Näiteks
määratleb Roman Jakobson (1981: 27) teksti poeetilist funktsiooni järgnevalt: "Poeetiline funktsioon
projitseerib ekvivalentsusprintsiibi selektsiooniteljelt kombinatsiooniteljele".
Sünkroonia termini tõi välja Saussure (vastandina diakrooniale), kirjeldamaks samaaegsust
kui keele olekut* moodustava lingvistiliste fenomenide hulga kokkukogumise kriteeriumi.
Seda oli vaja keele süsteemseks uurimiseks. Sünkroonia oli operatsionaalne* mõiste sel
määral, mil see võimaldas luua lingvistilise süsteemi* (kui suhete hierarhia*, mille
funktsioneerimise tagab selle enda sisemine organiseeritus) kontsepti. Kuigi sünkroonia
mõiste oli oluline süsteemi idee tabamisel, ei ole see süsteemi analüüsil enam vajalik. See
annaabi.ee 
