Inimese kuulmis teravuse uurimiseks kasutatakse kliinilises diagnostikas lihtsaimal juhul erikõrguse ja muudetava tugevusega helisignaale (sosinkõne, helihargiga tekitatud toon). Üksikasjalisemaid andmeid kuulmise kohta võib saada audiomeetri abil. Kui diagnoosiks ei piisa uuritava isiku enda otsustest (kuulen, ei kuule), rakendatakse lisaks elektrofüsioloogilisi jm. uurimis meetodeid. Heliärrituse füsioloogilise toime tugevuse määramiseks kasutatakse detsibellskaalat; 1-kilohertsise sagedusega helide puhul on kuuldelävele vastav helirõhu tase u. 0.2 mikropaskalit, helid, mille tugevus ületab 130 dB, tekitavad kõrvas valu, eriti kestva toime korral. 6 8 Taju Peegeldab meid ümbritsevaid esemeid ja nähtusi terviklikult. Taju töötleb meelte kaudu saadud infot põhjalikumalt. Välismaailmast meelte kaudu saadav info on katkendlik ja
Ühik meeter (m). = c / f. Toatemperatuuril c=344 m/s, madalsageduslik 100 Hz heli läbib sekundis 3,4m. Heli kiirus sõltub keskonna tingimustest (temperatuur, rõhk). Mida tihedam aine, seda kiiremini heli levib. Õhus c=344 m/s. 3. Missugune on kuuldava heli sagedusvahemik? Inimhääle sagedusvahemik? Kuuleme 20...20000 Hz, teravalt 1000...5000. Kõneala on 300...3000 Hz. 4. Mis on detsibell? Miks kasutatakse detsibellskaalat? Kuidas see on seotud inimese subjektiivse helitugevuse tajumisega? Detsibell on sümboolne ühik, kahe ühesuguse suuruse logaritmiline suhe, mida kasutatakse heli mõju kirjeldamiseks. Inimkõrv suudab vastu võtta helitugevuste vahemikku suhtega 1:1000 000 000, mida on lihtsam käsitleda arvuliste näitajatena 0...160 dB. 5. Missugust heli võiks iseloomustada helitugevusega 0 dB, 20 dB, 60 dB, 75 dB, 120 dB?
annaabi.ee 
