biomassist. Seda seaduspärasust on hakatud nimetama ökoloogilise püramiidi reegliks. · Autotroofid e produtsendid e tootjad (taimed, vetikad, sinikud, kemosünteesivad bakterid), I troofiline tase. ·Konsumendid e tarbijad jagunevad esmasteks (taimtoidulised, II tase), teisesteks (loomtoidulised, III ja järgmised tasemed) ja tipptarbijateks (enamasti kiskjad, IV...VIII tasemetel), Detriit e pude ja pudemesööjad e detrivoorid e detritofaagid (bakterid, seened, kõdutoidulised), · redutsendid e destruendid e lagundajad (raipetoidulised ja pudemesööjad). Bakterivoorid-peamiselt heterotroofsed organismid, kes tarbivad toiduks põhiliselt baktereid (paljud amööbid ja teised algloomad) · Fütofaagid ehk herbivoorid- organismid, kes toituvad ainult taimedest ja teistest autotroofidest. · Heterotroofid- organismid, kes ise ei suuda orgaanilist ainet sünteesida vaid peavad selle
Üldiselt iseloomustab ekstensiivseid kalatiike mitmekesine toitumis- ja ruumiline keskkond, mis koosneb kalade toiduks sobivatest organismidest (zooplankton, fütoplankton, detriit, bentos, makrofüüfid, hõljum) erinevates veesamba kihtides ja ka põhjas. Sellepärast on polükultuuris kasvatavate liikide valik väga oluline. Valida tuleks kokkusobivad liigid, kellest osa on planktofaagid, kes saavad toidu veepinnalt või veesambast, teised bentofaagid või detritofaagid ning lisaks taimetoidulised liigid. Võrreldes monokultuursete tiikidega annab polükultuurne kalakasvatus tunduvad suurema toodangu. Erinevate liikide kasutamine parendab ka tiigi üldist keskkonda. Näiteks on kalakasvatuses probleemiks vetikate liigne vohamine. Fütoplanktonist toituva pakslauba kasvatamine tiigis vähendab seda muret. Valgeamuur hoiab jällegi kontrolli all suurtaimede kasvu ning lisab keskkonda poolseeditud eritisi, mis saab omakorda toiduks põhjatoidulisele karpkalale
annaabi.ee 
