Kirjandussemiootika
seondub katkestustega, erinewustega, nihete, tmesisega (osadeks lahutamisega –
grammatikas: liitsõna osadeks lahutamine). Tekst viib kokku, põimib erinevad hääled
ja koodid, sotsiolektid. Tekst on põimimine, aga samas terviku katkestamine. Tekst on
mõtlemine, assotsiatsioonivoog. Tekst dekonstrueerib teost (kui struktureeritud
tervikut). Tekst desorganiseerib teost, see võime ja omadus on tekstis immanentselt
olemas. Tekst on ala, kus kehtib polüloogi võim, vabaduse ja determineerimatuse
tsoon.
Need on tööd, milles toimub strukturalismist eemaldumine; teose uurimine on
strukturalistlik, teksti uurimine - poststrukturalistlik.
Barthes moodustab sõna tekst-nauding, see on “õnnelik paabel”, keelte segunemine,
kus valitseb juhuslikkuse printsiip. Tekst ihaldab, võrgutab lugejat, peibutab teda
fetišina. Autor pole oluline, autor on surnud.
Barthes`i käsitlusel on lähedust Lacani psühhoanalüüsiga Lacanil seondub iha
annaabi.ee 
