Neid on raamatus kujutatud natuke rumalatena, sest nad sattusid alati valedele jälgedele. Nad olid teineteise peale kadedad ning üritasid alati üksteisele "ära teha". Nad mõlemad austasid Holmesi väga, kuid alati olid nemad need, kes said kuritöö lahendamise eest tunnustust. Lühidalt süzee: Raamat on kirjutatud minavormis Doktor Watsoni poolt, kes oli sõjaväearst Afganistanis. Londonisse naastes saab ta juhuslikult oma korterinaabriks Sherlock Holmesi, kes teenib elatist nõuandja-detektiivina. Ühel ööl toimus Lauristoni pargis mõrv, kus tapeti Enoch J. Drebber. Holmes kutsub Watsoni kaasa sündmuspaigale, leides, et sellest võiks talle kasu olla. Pärast lühikest uurimist, jõuab Holmes paljudes asjades selgusele. Peamine fakt oli see, et tapjal oli punakas nägu, millest tuleneb ka raamatu pealkiri. Paar päeva hiljem leidis aset Halliday erahotellis järjekordne mõrv. Ohvriks Joseph Stangerson, kes selgus olevat Drebberi erasekretär
Kõver Maja(Agatha Christie) 1. Tsitaadid: ,,Nad muudkui tuhnivad võõrastes laualaegastes, loead võõraid kirju ja nuhivad võõraid saladusi välja. Aga nad on rumalad. Nad ei tea, kust otsida." Kriminaalromaanide lugemine oli Josephinest teinud uudishimuliku tüdruku, kes armastas teiste jutte pealt kuulata ning kõikjal nuhkimas käia ning ta uskus, et suudab oma raamatutest saadud oskuste ja teadmistega ning ennast detektiivina näidates, sooritatud mõrva piisavalt hästi varjata. ,,Peame lõpuni siia jääma. Aga, Charles, on väga raske elada, teades, et keegi selles majas siin, kellega ma iga päev kokku saan ja vestlen, on külmavereline kalk mürgitaja." Sophia andis mõista, et ta ei saa rahuliku südamega ära sõita ennem kui ta on teada saanud, kes nende hulgast on vana Leonidese mõrvar. ,,Majauksed on alati lahti, keegi neid lukku ei pane. Varastel ja röövlitel on väga lihtne siia sisse tulla
ülesse mõeldes mis see on. Kui teised tunnelist väljusid hakkas üks naine karjuma ja teised märkasid, et tema kõrval oleval mehel on pea otsast lõigatud. Politsei kutsuti kohe kohale Närvis lapsed kuulsid politsei häält ja hakkasid lahkuma, kui neile kõndis vastu Jim ja ütles ´´ oodake lapsed´´ need omakorda läksid täiesti närvi ja üks hakkas pobisema, et nemad ei tulnud sinna ilma piletiteta. Aga üks nendest tundis ta detektiivina ära. Jim pilgutas silma ja ütles neile oma nime. Samal ajal uuris politsei mõrvakohta ja laipa. Moonika oli oma surnud mehe kõrval ja nuttis´´miks peaks Viljo...´´ ´´See oli ainult õnnetus. Meil pole siin aega raisata. Laske meil minna.´´ ütlesid kakas meest mustas inspektor Hermanile. ´´See on vale. See oli mõrv´´ segas Jim ennast jutuvahele.´´Pealegi oli mõrvar samas sõidukis, kui ohver, seega on mõrvar üks meist seitsmest.´´ ´´Ausalt Jim, kuhu sa kadusid
annaabi.ee 
