3. Kujundlik aspekt: nime sümboolika, stereotüüpne käitumine, välimuse ja maailmavaate seos, ideeline käitumine (avantürism ja artistlikkus, s.t millise rolli tegelane endale võtab?) tegelane kui tüpaaž. Novellid: „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ & „Maanaine“ – Vallak, Peet. Eesti novelli põhiline uuendaja. Ta oli kunstnik, märkab hästi detaili ja tugevuseks on tal ka vaatepunkt. Vallakul on pildilist nägemist ja detailimeelt, mis on kirjandusloominguski nähtav. Tema novellides on kesksel kohal karakter. Ei ole niivõrd idee, mida ta rõhutada tahab vaid karakternovellid on need pigem. Tähtis ei ole tegevus vaid karakteri loomine. Tüpaaži meister. Huvitavad inimestevahelised psühholoogilised suhtled, mitte sotsiaalne määratlus. Värvikas karakteri loome. Kuju tab selliseid inimtüüpe enda novellides, kelle saatus on kuidagi äpardunud, mingid põhjakäinud inimesed, mingi loomuomaduse poolest negatiivsed
Küla peal on hea, aga kodus on veel parem. Millina on kooselu ilma armastuseta? 22. Peet Vallaku elu ja loomingu ülevaade Peet Vallak /Peeter Pedajas/ -- (1893-1959) proosa- ja näitekirjanik. Õppis kujutavat kunsti Pärnus, Tartus ja Peterburis, võttis osa Vabadussõjast. Koos Juhan Jaigiga oli 1920. aastate keskel eesti novelli peamiseks uuendajaks. Debüteeris ajakirjanduses proosapalade ja karikatuuridega (1908). Kunstihuvi arendas Vallaku pildilist nägemist ja detailimeelt kirjandusloomingus. Esimese raamatuna ilmus komöödia "Luupainajad" (1924, pseudonüüm Egon Närep). Teised näidendid jäid käsikirja. Viljakas periood Vallaku novelliloomingus algas 1920. aastast. Suur osa sellest jõudis kogudesse "Must rist" (1925), "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (1925), "Ajude mäss" (1926) ja "Relvad vastamisi" (1929). Vallaku folkloorimotiive ja raamnovelli võtet kasutav tsükkel "Lambavarga Näpsi lorijutte", mis ilmus
annaabi.ee 
